13. augustil tähistatakse rahvusvahelist vasakukäeliste päeva – päev, mil pöörame tähelepanu neile, kes elavad ja mängivad „vastuvoolu”. Muusikamaailmas, eriti kitarrimaailmas, on vasakukäelisus sageli väljakutse, kuid ka inspiratsiooniallikas.
Kitarr on instrument, mille ehitus ja õpetamismeetodid on aastakümneid lähtunud paremakäelisest mängustiilist. Seetõttu seisavad vasakukäelised sageli valiku ees: kas õppida mängima nii, nagu enamik ehk paremakäeliselt, või otsida üles vasakukäelistele mõeldud erivarustust. Mõlemal teel on oma raskused – ja oma ilu.
Vasak käsi, parem kitarr?
Viljandi Kitarrifestivali korraldusjuht ja ise vasakukäeline kitarrist August Skjoldby jagab oma kogemust:
„Minu esimesed kitarrimängu aastad möödusid paremakäelise kitarriga, sest vasakukäelisi pille lihtsalt ei leidunud. Aja jooksul harjusin ja mängin tänaseni paremakäeliselt – ehkki olen muus osas tugevalt vasakukäeline. See on pannud mind palju mõtlema, kuidas keha, koordinatsioon ja loovus omavahel seotud on. Vasakukäelistele on kitarrimaailmas ikka veel rohkem takistusi kui võimalusi, aga samas – just seetõttu sünnivadki vahel need kõige omanäolisemad helid.”
See, kumb käsi lõpuks mida teeb, pole seega ainult praktiline valik – see võib hakata kujundama ka mängija tehnikat ja kõla. Kitarriajalugu pakub neist kõigist kuulsaid näiteid ning mõnel juhul on praktilisest lahendusest kujunenud osa mängija äratuntavast käekirjast.
Üks vasak käsi, mitu lahendust
Vasakukäelise kitarristi jaoks pole kunagi olnud ainult üht õiget viisi pilli kätte võtta. Jimi Hendrix, ilmselt kõige kuulsam vasakukäeline kitarrist maailmas, tegi paremakäelisest Fender Stratocasterist sisuliselt vasakukäelise pilli: keeras kitarri ümber ja tõstis keeled vasakukäelisele sobivasse järjekorda. Tulemuseks oli pill, mis nägi välja tuttav, kuid mille ergonoomika oli täiesti teistsugune – tremolohoob ja juhtnupud sattusid teise kohta ning ka Stratocasteri pickup’ide asetus muutus keelte suhtes vastupidiseks.
Bluusikitarrist Albert King lahendas asja teisiti. Tema keeras paremakäelise kitarri vasakukäeliseks, kuid jättis keeled paremakäelise pilli järjekorda. Nii jäi jämedam E-keel alla ja peenem üles – täiesti vastupidi sellele, mida enamik kitarriste sõrmlaual näeb. Sellest kasvas välja osa Kingi väga iseloomulikust mängutehnikast ja unikaalsest fraseerimisest.
Black Sabbathist tuntud Tony Iommi tee oli omakorda teistsugune. Tema üheks kuulsamaks pilliks sai spetsiaalselt kohandatud vasakukäeline 1964/65 Gibson SG Special, hüüdnimega „Monkey”, mida aastate jooksul tublisti modifitseeriti. Koos Iommi mängutehnika, võimenduse ja häälestustega sai SG kõlast üks Black Sabbathi ning lõpuks terve heavy metal’i kõlapildi alustalasid.
Kurt Cobain valis aga kõige otsesema tee, ehk vasakukäelistele ehitatud kitarrid. Nirvana ajal mängis ta muu hulgas vasakukäeliste Fender Mustangide ja Jaguaridega ning tema soovidest sündis ka hübriidne Fender Jag-Stang, mis ühendas Jaguari ja Mustangi elemente.
Ja siis on olemas veel üks võimalus: teha nagu August Skjoldby ning õppida vasakukäelisena mängima tavalisel paremakäelisel kitarril.
Kõik need lahendused jõuavad lõpuks küsimuseni, mille üle kitarristid on ilmselt valmis lõputult vaidlema: kui palju tuleb kõla sõrmedest ja kui palju pillist? Hendrixi tagurpidi Stratocaster, Kingi harjumatu keelte järjekord, Iommi modifitseeritud SG või lihtsalt teise käe jaoks ehitatud kitarr – erinevad piirangud võivad sundida mängijat leidma võtteid, milleni „õigesti” mängides poleks ehk kunagi jõudnudki.
Head rahvusvahelist vasakukäeliste päeva kõigile, kes elavad (või mängivad) vastuvoolu!