Viljandi Kitarrifestival on aastate jooksul toonud lavale maailma tipptasemel kitarriste, pakkunud kuulajatele eriilmelist muusikat ning saanud lahutamatuks osaks Viljandi sügisest. Aga iga kontserdi ja laval särava artisti taga on lugematu hulk lugusid, mida publik tavaliselt ei näe.
Kuidas sai alguse mõte korraldada Viljandis oma kitarrifestival? Millised kontserdid ja kohtumised on aastate jooksul kõige eredamalt meelde jäänud? Ja mis juhtub siis, kui festivali korraldamine ei lähe päris nii, nagu plaanitud?
Kitarrifestivali kunstiline juht Ain Agan vaatab tagasi festivali algusaegadele ja meenutab põnevamaid hetki.
Kuidas Viljandi Kitarrifestival üldse alguse sai? Kas mäletad hetke või vestlust, millest tekkis mõte, et Viljandil võiks olla päris oma kitarrifestival?
Tegin ikka sõpradele nalja, et Viljandis kisub paat kuidagi folkmuusika poole üha enam kaldu. Ühel päeval ütlesin Robert Jürjendalile, et teeme Viljandis kitarrifestivali, et endale ning teistele midagi toredat pakkuda. Siis kutsusin juba kampa Aleksei Saksi, Priit Noorhani ja Maian Kärmase ning festivali korraldamine algas.
Kui palju erineb tänane festival sellest, mida sa päris alguses ette kujutasid? Kas on midagi, mille kohta mõtled nüüd, et seda poleks 19 aastat tagasi osanud uneski näha?
Nii nagu toona, nii on ka täna festivalil tegemist stiiliülese tipptasemel kitarrimuusikaga, mis muuhulgas inspireerib noori muusikuid ennast arendama ning toob kitarrimuusika ka laiemale publikule lähemale. Seega on praegune formaat suures plaanis ikka sama, mida ette kujutasime. Mõned väikesed muudatused on läbi aastate tulnud. Küll aga ei plaaninud ma seda festivali nii pikalt teha. Algne plaan oli 5a, siis 10 jne.
Millised hetked või kontserdid on sulle läbi aastate kõige eredamalt meelde jäänud? Kas on olnud mõni esinemine, kohtumine või ootamatu hetk, mille peale mõtled siiani?
Meelde jäävad vahetu kohtumise hetked just nende eriliste muusikutega, keda olen siia kutsunud ja oodanud. Kõik need kohtumised on olnud omamoodi ülitoredad, õpetlikud ja lihtsalt põnevad, sest enamus muusikuid annavad ka meistriklassi. Üks asi on see kui nendega kirjavahetuses olla ja hoopis teine tunne on peale põgusat pingevaba silmast silma kohtumist tõdeda, et tegemist on samasuguse muusikust inimesega nagu mina ning paljud neist on ka öelnud, et on Viljandisse sattudes justkui vanadel sõpradel külas. Kui kedagi eraldi välja tuua, siis see on Jan Akkermann, kes oli juba üks minu noorpõlve iidolitest.
Festivalikorralduses juhtub paratamatult ka asju, mida publik kunagi ei näe. Millised on olnud kõige naljakamad või närvesöövamad äpardused? Kas on tulnud päästa kontserti viimasel hetkel, otsida kadunud artisti või lahendada mõni täiesti absurdne olukord?
Meil on vedanud, et 18 aasta jooksul oleme pidanud ainult ühe kontserdi õigel päeval ära jätma, aga saime selle korraldada järgmisel päeval, sest siis saabus lennujaamast esineja pagas koos olulise tehnikaga, mida ei oleks saanud asendada. Kindlasti juhtub korraldades ka plaaniväliseid asju, mis mõnikord ei kipu ka hästi lahenema aga õnneks ei ole juhtunud mitte midagi traagilist ja needki jäävad lava taha.
Milline välisartist on olnud korralduslikult kõige suurem „seiklus“ – kas tema Viljandisse saamise, tehniliste soovide, reisimise või millegi muu tõttu? Ja kas mõni alguses keerulisena tundunud olukord on hiljem saanud hoopis heaks looks?
10 aastat üritasin Chris Thile festivalile saada ja kui see lõpuks õnnestus, tundus see küll väga suure töövõiduna ning oli kindlasti 10 aastat ootamist väärt. Olen pärast seda kahel korral tema kontserte Euroopas külastanud.
Pärast nii paljusid festivale – mis sind ennast ikka veel Viljandi Kitarrifestivali tegemise juures käivitab? Mida tahaksid, et inimene, kes tuleb festivalile esimest korda, nende päevade jooksul kogeks või endaga kaasa võtaks?
Ma kuulen seda lauset igal aastal, et „miks ma varem sellest festivalist midagi ei teadnud”! Meie festival on nagu perekonna kokkutulek, kus keegi on alati uue sõbra kaasa võtnud ja siis need omakorda võtavad järgmisel korral uued. Võib olla just selles peitubki Viljandi Kitarrifestivali võlu, et see on korraga nii väike ja suur – kõik tunnevad kõiki ja samas on laval suur maailm. Omamoodi butiikfestival!
Kindlasti käivitab mind festivali tegemise juures see, et maailmas on veel väga palju häid kitarrimängijaid, keda meie kodusel laval kuulata sooviksin. Loomulikult innustab ka sõprade ja publiku tänu, sest hea tagasiside on tähtis motivaator. Kahtlemata ei ole võimalik kõiki soovitud muusikuid just meile sobival ajal Viljandisse saada. Seetõttu püüan käia palju ka Eestist väljaspool olevaid festivale ja kontserte vaatamas, kuulamas.
Ain Agani meenutused näitavad, et ühe pikaajalise festivali sünni ja püsimise taga on lisaks heale muusikale ka julgus katsetada, oskus ootamatustega toime tulla ning muidugi armastus kitarri ja muusika vastu.
Viljandi Kitarrifestival toimub 7.–11. oktoobrini 2026 ning toob ka sellel aastal Viljandisse esinejaid Eestist ja välismaalt, pakkudes viie päeva jooksul kontserte, töötubasid ja kohtumisi kitarrimuusika tippudega.