Viljandi Kitarrifestivali artistide ankeetide sari jätkub kitarristi ja helilooja Robert Jürjendaliga, kelle nimi on Eesti kitarrimuusikas kõlanud juba aastakümneid. Tema looming liigub vabalt kammermuusika, ambient’i, džässi, rokki ja elektroonika piirimail ning uute kõlamaastike otsimine on saatnud teda kogu loomingulise teekonna vältel.

Tänavusel festivalil tähistab Robert Jürjendal oma 60. sünnipäeva erilise juubelikontserdiga „Robert Jürjendal 6.0″, mis toob lavale kolm eriilmelist koosseisu ning pakub läbilõiget tema senisest loomingust. Enne festivali rääkisime temaga inspiratsioonist, meeldejäävatest kontserdiseikadest, loomingulisest koostööst ja sellest, miks üksainus žanr jääks tema jaoks alati liiga kitsaks.

Artisti vanus e. kui kaua oled muusikaga tegelenud? 
Tänavu jaanuaris täitus mul 60 aastat. Natuke hiljem sai Weekend Guitar Trio 33. aastaseks. Aga muusiku teed alustasin tükk maad varem, 1987/88 ansamblites Pajuke ning seejärel Tõnis Mägi & 777. Aga muusikaga tegelemiseks võib lugeda teismelisena alustatud kitarriõpinguid ja juba toona lõputuid tunde muusika kuulamist.

Kas mõni Sinu pala on sündinud täiesti ootamatul hetkel?
Ma ei kuulu selliste muusikute hulka, kes istuvad maha ja hakkavad “nullist” kirjutama. Püüan oma ideid kõikvõimalikel ajahetkedel – kui õnnestub, panen kohe paberile või salvestan telefoniga. Kui on millest lähtuda, siis läheb kõik ladusalt. Meenub üks vahva hetk, kui minu poeg Uku vilistas väikese poisina üht viisijuppi – korjasin selle üles, lisasin sinna enda poolt veel juurde ja nii sündis pala “Kaanon”. 

Kolm sõna, mis iseloomustavad minu muusikat on…
Minu helikeelt iseloomustab traditsioonidest lähtuv kammermuusika, elektroonikaga põimitud avant-rock ning ambient-jazz. 

Naljakaim või meeldejäävaim seik kontserdil?
Üks naljakamaid hetki juhtus aastaid tagasi Haapsalus välikontserdil – olin just lõpetanud heliproovi ja lavalt maha tulnud. Ei tea kust kohast ilmus lavale suhtelises kainuses Soome meeskodanik, kes istus minu toolile, võttis pilli ning asetas sõrmed peale pikka pingutust G-duuri asendisse. See mis kõlas, oli kahjuks vägagi dissonantne ja kaugel G-duur akordist. Kuulsin vaid kuidas ta ohates lausus: „olen liiasta juonut…” ja asetas kitarri ettevaatlikult statiivile tagasi. Loo puänt seisneb selles, et kasutan kvinthäälestust – tüüpakordid vajavad hoopis teistsugust vasaku käe sõrmestust.

Artistina on mind enim arendanud koostöö nii eesti kui ka välismaa muusikute ja erinevate kollektiividega. Sõbrad Weekend Guitar Triost, Tõnis Mägi, Riho Sibul, Arve Henriksen, Colin Edwin… Aga sama tähtsaks pean koostööd meie lavastajate ja režissööridega – Roman Baskin, Karl Laumets, Riho Västrik. Lisan siia veel koostöö kooride ning orkestritega. Oma loomingust lemmikpala väljatoomine on keeruline, sest muusikat on tehtud päris suurel hulgal ja erinevates žanrites. Kui tagasisidest lähtuda, võib-olla pakuksin selleks looks „Veebruari päike” oma esimeselt sooloalbumilt Rõõmu allikas (2013), mida kindlasti ka Viljandi Kitarrifestivalil kuulda saab.

Kui peaksid edaspidi ainult üht žanrit mängima, siis mis see oleks?
Olen terve elu ajanud mitut vagu korraga.. Üks žanr oleks kindlasti üsnagi piirav kohustus. Aga kui juba, siis kitarr & live-elektroonika pakub mulle alati žanri-üleseid, lõputuna tunduvaid võimalusi.

Parim mälestus seoses Viljandi Kitarrifestivaliga?
Viljandi Kitarrifestival on minu meelest üks rikkalikuma ajaloo ja menüüga festival eesti kultuurimaastikul. Häid ja väga häid elamusi on olnud palju. Lähiajaloost meenub kindlasti meie põhjanaabri soome trio Avara – Jukka Perko (saksofon), Teemu Viinikainen (kitarr) ja Jarmo Saari (kitarr). Väga head kompositsioonid, maitsekas esitus!