Erki Pärnoja on kitarrist, helilooja ja produtsent, keda paljud tunnevad eelkõige ansambli Ewert and The Two Dragons kitarristina. Aastate jooksul on ta tegutsenud nii ansamblimängija ja sooloartisti kui ka produtsendi ja filmimuusika loojana. Tänavu jõuab Pärnoja taas ka Viljandi Kitarrifestivali lavale.
Tiit Pauluse nimeline noore kitarrimängija preemia on Viljandi Kitarrifestivali ja Eesti Jazzliidu tunnustus noortele kitarristidele, mille puhul hinnatakse nii kitarrimänguoskust kui ka loomingulisust. Pärnoja pälvis preemia 2009. aastal, mil ta oli suure loomingulise eneseotsingu keskel. Õpingud Rootsis olid lõppenud ning Eestisse naastes ei tundnud ta end päriselt kodus ei siin ega seal. Sees oli rahutus ja tunne, et tuleb edasi otsida, liikuda ning leida oma suund.
Toona võis Pärnoja enda sõnul veel unistada maailma parimaks džässkitarristiks saamisest. Tänaseks on sellest ambitsioonist saanud midagi märksa isiklikumat – soov teha eri žanrites muusikat, mis teda ennast kõnetab, ning liikuda järjest lähemale liikuda järjest lähemale omaenda häälele.
Preemia andis jõudu edasi otsida
Pärnoja muusikalise eneseotsingu perioodi langes ka Tiit Pauluse preemia, mida ta meenutab suure tunnustuse ja rõõmuna. Pärast preemia saamist võttis ta suuna Berliini, kus soovis luua uusi tutvusi, võtta eratunde, kuulata seal tegutsevaid muusikuid ning mõneks ajaks lihtsalt teistsuguses keskkonnas olla. Pärnoja selgitas oma otsust: „Mul oli vaja hingata teist õhku ja võtta endale aega, et leida see miski, mida ma otsin.“
Tagasi vaadates suhtub Pärnoja oma toonastesse ambitsioonidesse märksa rahulikumalt. Kui ta saaks 2009. aasta iseendale midagi öelda, soovitaks ta esmalt mõelda, kust soov olla kõige parem üldse tuleb – kas päriselt enda seest või hoopis kusagilt mujalt.
„Ei pea milleski parimaks saama. Kui, siis tuleks esialgu lihtsalt iseendaks saada ja siis selles olemises järjest paremaks.“
Sooloartist, aga endiselt meeskonnamängija
Kuigi Pärnoja on aastaid tegutsenud ka sooloartistina, peab ta end endiselt eelkõige meeskonna- ja ansamblimängijaks. Tema sõnul on teda kõige rohkem kujundanud originaalmuusikat loovad kollektiivid ning koostöö teiste muusikutega.
Teiste inimeste perspektiivi ja loomingulise nägemuse mõistmine ning elluviimine on tema sõnul üks avardavamaid kogemusi. Sama olulised on olnud keerulisemad projektid – olgu väljakutseks nõudlik materjal või suurem vastutus.
Ka sooloartistiks olemine ei tähenda Pärnoja jaoks tingimata üksi tegutsemist. Sooloprojektis võivad tema meeskonda kuuluda miksija või kaasprodutsent, filmimuusikas režissöör, monteerija ja helikujundaja ning soolokontserdil helitehnik. „Vaata kuidas tahad, ikka on iga hea asi lõpuks tiimitöö ja hea on olla tiimimängija,“ võtab ta selle kokku.
Oma nime alt muusikat luues tahtis Pärnoja proovida, mis tunne on võtta ühe projekti eest kogu vastutus enda kanda. Mõte oli tal peas olnud juba kaua, kuid selle teostamist sai ikka edasi lükata: küll ühel päeval jõuab.
Konkreetne tõuge tuli siis, kui Pärnoja sai teada, et tema perre sünnib esimene laps. Ta mõistis, et vaba aega ei hakka tulevikus tõenäoliselt juurde tekkima ning esimene oma album tuleb lihtsalt ära teha. Nii sai pikalt edasi lükatud mõttest päris projekt ja võimalus vastutada ise kogu protsessi eest – alates muusika valmimisest kuni selle väljaandmiseni.
Maailma parimaks saamise asemel iseendaks
Koos aastate ja kogemustega muutus ka Pärnoja arusaam sellest, mille poole muusikuna üldse püüelda. Kui kunagine eesmärk oli saada maailma parimaks džässkitarristiks, siis sellest soovist on ta enda sõnul aja jooksul üha kaugemale liikunud. Samal ajal jõudis ta aga aina lähemale teadmisele, mida tegelikult teha tahab – liikuda vabalt eri žanrite vahel ning luua muusikat, mis teda ennast kõnetab.
Üks kunagi kuuldud mõte on talle seejuures eriti meelde jäänud: omaenda muusikat tehes ei saa keegi sinust parem olla, sest ainult sina oskad teha just enda muusikat. Nii kaob ära võrdlus- ja võistlusmoment ning alles jääb võimalus püüda saada järjest paremaks iseendana.
Filmimuusika, kitarr ja uued koostööd
Praegu tegeleb Pärnoja kõige aktiivsemalt mängufilmidele muusika kirjutamise ja produtseerimisega. Selle kõrval teeb ta erinevat tellimus- ja kujundusmuusikat ning on viimasel ajal taas rohkem ka kitarri harjutanud. Ees ootavad uued koostööd ja väike tuur oma trioga, millest on veel vara lähemalt rääkida. Nii liigub Pärnoja tänagi erinevate loominguliste rollide vahel – kirjutab ja produtseerib muusikat, mängib bändides ning astub üles soolokontsertidel.
Kõige selle keskel on tema jaoks oluline ka oskus päriselt puhata. Jõudu saab ta hetkedest, mil suudab end mõneks ajaks kõigest välja lülitada – näiteks sporti tehes või looduses olles. Inspiratsioon võib seevastu tulla peaaegu kõikjalt: inimestest ja kohtumistest, mõttevahetustest, filmidest või raamatutest. Nagu Pärnoja ise ütleb, võib inspiratsioon tulla igalt poolt, kui selle märkamiseks olla avatud – ja piisavalt puhanud.
Julgustus järgmistele kandideerijatele
Erki Pärnoja lugu näitab, et Tiit Pauluse preemia ei pea noorele muusikule ette andma üht kindlat teed või kinnitama juba valmis plaani. Vahel võib selle väärtus olla hoopis selles, et tunnustus tuleb õigel hetkel ning annab jõudu edasi otsida, suunda muuta ja iseendale lähemale jõuda.
Kui 2009. aastal unistas Pärnoja maailma parimaks džässkitarristiks saamisest, siis täna annaks ta järgmisele noorele kitarristile kaasa palju lihtsama mõtte: „Kõige olulisem on lihtsalt enda hääl leida ja sellele truuks jääda.“
Kandideerimine Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemiale on lõpusirgel. Aastate jooksul on sama tunnustuse pälvinud teiste seas Laur Joamets, Paul Neitsov, Merje Kägu, Anna Regina Kalk jt. Võib-olla oled järgmine nimi selles reas sina.
Aega on jäänud vaid päev – täida vorm ja esita oma avaldus SIIN!