On festivale, kuhu minnakse kuulama mõnd kindlat nime. On festivale, kuhu minnakse harjumusest. Ja siis on festivale, kuhu minnakse sellepärast, et seal juhtub midagi, mida ei saa lõpuni ette planeerida.
Viljandi Kitarrifestival kuulub just nende viimaste hulka.
See ei ole lihtsalt kontserdisari, kus üks esineja järgneb teisele. Pigem on see mitmepäevane kohtumine pilliga, millel näib olevat lõputult hääli. Kitarr võib olla õrn ja sosistav, terav ja rütmiline, elektrooniliselt avardunud, džässilikult vaba, pärimuslikult soe või klassikaliselt täpne. Mõnikord on ta saatepill, mõnikord terve orkester. Mõnikord juhib ta kuulaja tuttavatele radadele, mõnikord keerab täiesti ootamatusse suunda.
Just see teebki Viljandi Kitarrifestivalist erilise sündmuse: siin ei ole kitarr ühe stiili, žanri või koolkonna instrument. Siin on ta mõtteviis.
Festivali keskmes on improvisatsiooniline ja stiiliülene kitarrimuusika. See tähendab, et laval kohtuvad väga erinevad kõlamaailmad ja muusikalised taustad. Džäss, pärimus, maailmamuusika, eksperimentaalsemad otsingud, laululine tundlikkus ja virtuoosne pillivaldamine võivad ühe festivali jooksul üksteisega täiesti loomulikult kõrvuti seista. Publik ei pea tulema kohale valmisteadmisega, millist muusikat ta täpselt kuulda tahab. Piisab uudishimust.
Sest just uudishimu on selle festivali üks tähtsamaid märksõnu.
Viljandi Kitarrifestival ei paku ainult võimalust kuulata juba tuttavaid artiste. See annab ka võimaluse avastada muusikuid, kelle nime võib-olla enne ei teadnudki, kuid kelle kontsert jääb hiljem kauaks meelde. Sageli sünnivad kõige tugevamad elamused just nendel hetkedel, kui kuulaja laseb ootused vabaks ja lubab muusikal end üllatada.
Selle festivali õhustikus on midagi väga viljandilikku. Kontserdipaigad ei neela publikut anonüümsesse massi, vaid hoiavad kuulaja muusikale lähedal. Siin on võimalik märgata mängija hingamist, pilke laval, väikeseid muusikalisi kokkuleppeid ja hetki, mil improvisatsioon päriselt sünnib. Kitarrifestivalil ei ole lava ja saali vahel kõrget müüri. Pigem tekib tunne, et kõik kohalolijad on osa ühest samast kuulamisest.
Ja see kuulamine ei lõpe alati viimase akordiga.
Viljandi festivaliõhustiku juurde kuulub ka võimalus pärast kontserti muljeid vahetada, plaate sirvida, artistidega rääkida või lihtsalt hetkeks peatuda ja lasta kuuldul settida. Selline vahetus on suurte kultuurisündmuste puhul üha haruldasem. Viljandis on see aga loomulik osa festivalikogemusest.
Oluline on ka see, et Viljandi Kitarrifestival ei ela ainult laval. Festivalil on tugev hariduslik ja kogukondlik mõõde. Kontsertide kõrval on tähtsal kohal töötoad, noored muusikud, õppimine ja kokkupuuted erinevate mängutehnikate ning muusikaliste mõtteviisidega. See tähendab, et festival ei näita ainult seda, kuhu kitarrimuusika on jõudnud, vaid ka seda, kuhu ta võib edasi liikuda.
Noorele muusikule võib üks kontsert, üks vestlus või üks meistriklass olla tõukeks, mis muudab tema arusaama pillist täielikult. Õpetajale võib festival anda värskeid ideid ja kuulamiskogemusi. Publikule võib see avada täiesti uue suhte kitarriga. Selline mõju ei pruugi olla kohe mõõdetav, aga just sellest kasvabki elav muusikakultuur.
Ja siis on Viljandi ise.
Oktoobrikuine Viljandi sobib kitarrifestivalile kuidagi eriliselt hästi. Suvine folgimelu on selleks ajaks taandunud, linn on rahulikum, õhk veidi kargem ja kontserdipaigad mõjuvad intiimsemalt. Festival annab põhjuse tulla Viljandisse ka siis, kui sügis on juba kohal — jalutada vanalinnas, põigata kohvikusse, minna kontserdilt kontserdile ja kogeda linna teistsuguses tempos.
Viljandi ei ole siin lihtsalt taust. Ta on osa festivalist.
Väikelinna mõõde annab sündmusele inimliku rütmi. Kõik on piisavalt lähedal, et festivalipäev ei muutuks logistiliseks pingutuseks, vaid kulgeks loomulikult. Kontsertide vahel saab hingata, mõtteid koguda ja järgmisele elamusele vastu minna. Selline ruum sobib hästi muusikale, mis vajab tähelepanu, kohalolu ja avatust.
Viljandi Kitarrifestivalile tasub tulla ka siis, kui sa ei pea end suureks kitarrimuusika asjatundjaks. Võib-olla just siis eriti. See festival ei nõua kuulajalt eelteadmisi, vaid valmisolekut kuulata. Kitarr teeb ülejäänu ise.
Viljandi Kitarrifestival on kohtumispaik neile, kes usuvad, et elav muusika on rohkem kui ettekanne. See on hetk, ruum, inimesed ja heli, mis sünnib ainult üks kord.
Sellepärast tasub tulla.
Mitte ainult mõne konkreetse nime pärast kavas, vaid selleks, et kogeda tervikut: stiiliülest kitarrimuusikat, vahetut festivaliõhustikku, Viljandi sügist ja neid ootamatuid hetki, mille pärast elavat muusikat ikka ja jälle kuulama minnakse.