Artistide ankeetide sari jätkub koduse ja samas üllatusterohke peatükiga. Tutvustame teile kitarrist Jaan Jaagot, kelle looming on justkui pinna all peidus olevad hõõguvad söed, kust aeg-ajalt mõni leek lahvatab. Põnevate kõlamaailmade ja harmooniavärvide otsing ning läbi muusika loo jutustamine on nende süte ja leekide hapnikuks.

Paljudele kuulajatele on Jaan Jaago tuttav eeskätt ansamblist Curly Strings, mille säravas kõlamaailmas tema kitarrimäng olulist rolli mängis. Varem on Jaago astunud festivalil lavale Viljandi Guitar Trio koosseisus.

Kui kaua oled muusikaga tegelenud?
Olen kitarrimänguga tegelenud juba paarkümmend aastat. Pisipoisina oli mu lemmikkassetiks ansambli YES album „9021Live”. Kui meil käisid külalised ja vanemad selle peale panid, üürgasin ma kõiki Trevor Rabini kidrakäike ja soolosid kaasa. Nii et kitarripisik on olnud minus juba väga ammusest ajast.

Kas mõni sinu pala on sündinud täiesti ootamatul hetkel?
Curly Stringsi lugu „Mis kõik ootab ees” sündis üsna ootamatult. Läksin kord sõbrale külla ning tema pisitütar ehmus, kui „võõras onu” äkitselt nende koju ilmus. Mõtlesin siis, et lähen teise tuppa ja mängin pillil midagi helget ja sooja, et seda esialgset ehmatust pehmendada. See toimis – peagi olime juba sõbrad. Nii sündis loo harmoonia. Mõned aastad hiljem tuli aga meloodia – see hakkas mu peas helisema hetkel, kui mu enda paarikuune poeg magas mul süles.

Milline žanr pakub sulle enim inspiratsiooni?
Kui peab valima, siis kaasaegne jazz- ja rütmimuusika on oma laia haardega minu jaoks kõige inspireerivam.

Kui saaksid esineda ükskõik kus maailmas, siis kus see oleks?
Olen poisikesest peale kosmonaudiks tahtnud saada. Seega mõni paik, mis jääks umbes 100 ja 400 miljoni kilomeetri vahele, oleks päris äge!

Milline projekt on Sulle eriliselt meelde jäänud ja inspireerib siiani?
Üks eriti meeldejäänud kogemus on kindlasti Ethno laagrites osalemine. See on formaat, kus noored (folk-)muusikud eri riikidest tulevad kokku, jagavad oma pärimusmuusikat ja esitavad seda üheskoos. Olen käinud sellistes laagrites Rootsis, Horvaatias, Belgias ja Eestis. Jämmida õhtul lõkke ääres näiteks mõnda saja aasta tagust eesti torupillilugu koos muusikutega Indiast, Norrast, Inglismaalt, Argentiinast, Lõuna-Koreast, Tansaaniast ja paljudest teistest paikadest – see loob kirjeldamatult erilise ühtekuuluvustunde, mille sideaineks on muusika.

Millist pala kuuleb sinu kontserdil kindlasti?
Kindlasti esitan loo „Oh, What a Beautiful Mourning”, mis on loodud lahkunud sõbra mälestuseks.